Olen istunud liiga paljudel etendustel, et teeselda ükskõiksust. Vaatan ringi ja näen inimesi, kes on tulnud kultuurimajja nagu poodi piima järele: kortsus kapuutsidega, spordidresside ja porised tossudega. Kunagi oli teatrisse minek sündmus, mille jaoks valmistuti. Täna on see muutunud juhuslikuks peatuspunktiks päevakavas. Ja ausalt öeldes tüütab see mind.
Miks me üldse riietusime
Riietumine teatriks ei olnud kunagi tühi eputamine. See oli signaal, et õhtu on tähtis, et austad esinejaid ja kaaskülastajaid. Kui paned selga korraliku pintsaku või kleidi, muutub ka sinu suhtumine. Sa ei istu tunde sunnitult, vaid oled kohal. See on vana tõde, mida tänane mugavuskultuur on püüdnud maha kriipsutada nagu tarbetu reegli.
Loomulikult tõusevad kohe häälekad hääled, kes ütlevad, et etikett on elitaarne jama. Ometi näitab etiketieksperdi seisukoht, et heade kommete tundmine ei võta vabadust ära, vaid annab selle hoopis juurde. Kui sa tead reegleid, ei pea sa iga kord nullist mõtlema, mida selga panna. Sul on raam, mille sees liikuda, ja see raam vabastab, mitte ei köida.
Mugavuse vale võit
Meie põlvkond on otsustanud, et mugavus on kõrgeim voorus. Igal pool kuuleb, et peaasi, et endal hea oleks. Aga see on laisk mõtlemine. Mugavus ja hoolimatus on sageli üks ja sama asi erineva nimega. Kui tuled teatrisse nagu diivanilt, ütled sellega, et õhtu ei vääri sinu pingutust. Ja kui miski ei vääri pingutust, siis miks üldse kohale tulla?
Mind ei huvita moeajakirjade dikteeritud trendid. Need vahetuvad hooajaga ja neid loovad inimesed, kes müüvad sulle igavesti uut riidekappi. Küsimus ei ole brändides ega hinnasiltides. Küsimus on hoiakus. Vana ülikond, mis istub hästi, lööb alati platsi puhtaks uuest kallist kaltsust, mis on ostetud ilma mõtlemata.
Rituaal, mida me kaotasime
Teatriõhtu algas kunagi ammu enne eesriide avanemist. Algas duši all, peegli ees, riiete valimisel. See ettevalmistus oli osa naudingust, nagu ootusärevus enne head õhtusööki. Täna oleme selle rituaali ohverdanud kiiruse altarile. Kõik peab olema kohe, pingutuseta, libisedes ühest tegevusest teise ilma piirjoonteta.
See kaotus pole süütu. Kui kaotame väikesed rituaalid, kaotame ka oskuse eristada argipäeva pühapäevast. Kõik sulandub halliks massiks, kus miski ei tundu eriline. Just seepärast tahaks vahel inimesi raputada ja öelda, et pane end korda, see teeb su elu rikkamaks, mitte vaesemaks.
Ma ei räägi siin snobismist. Keegi ei nõua frakki väikese linna kultuurimajas. Aga vahe puhta triiksärgi ja lörtsise spordisärgi vahel on sama suur kui vahe hoolimise ja ükskõiksuse vahel. Teatrikülastust ei tasu samastada rahalise riskiga kasiinomänguga Book of Ra: viimane ei ole lõõgastumise või õnnestunud õhtu eeldus.
Mida stilistid tegelikult ütlevad
Kui keegi arvab, et tegu on vaid vanade inimeste nurinaga, siis ta eksib. Isegi erialainimesed löövad häirekella. Üks stilisti meeldetuletus rõhutab lihtsat asja: teatris ei käida nagu kodune talupoeg. See ei ole solvang maaelu vastu, vaid selge sõnum, et on koht ja aeg igale asjale. Kodus võid olla nii mugav kui soovid. Avalikus kultuuriruumis kehtivad teised ootused.
Probleem on selles, et oleme ära harjunud kõike õigustama. Iga laiskus saab endale ilusa nime: autentsus, vabadus, iseolemine. Aga mõnikord on laiskus lihtsalt laiskus. Ja teadlikult korralikult riietumine ei võta sult iseolemist. See lisab sulle hoopis väärikust, mida tänane maailm nii väga puudust tunneb.
Praktiline pool
Kui sa pole aastaid teatrisse mõeldud riietusele mõelnud, pole vaja paanitseda ega raha raisata. Alusta väikestest sammudest. Üks korralik tumedat värvi pintsak või žakett sobib peaaegu kõigega. Puhtad kingad, mitte tossud. Triiksärk või sile pluus. See on kõik. Ei mingit raketiteadust, lihtsalt baastasemel austus olukorra vastu.
Naistel pole samuti vaja õhtukleiti iga etenduse jaoks. Lihtne kleit või korralik komplekt teeb töö ära. Mõte ei ole üksteise ületrumpamises ega luksuse demonstreerimises. Mõte on selles, et oled teinud väikese pingutuse, ja see pingutus on nähtav ka teistele. See loob ühise õhkkonna, kus kõik on kohale tulnud sama eesmärgiga.
Miks see üldse loeb
Võid küsida, miks peaks keegi burnout’i äärel olev inimene üldse selle pärast muretsema. Vastus on lihtne. Elus on vähe hetki, mis meid argirutiinist välja tõmbavad. Teater on üks neist. Kui me selle hetke lahustame samasse hallusse, kus veedame ülejäänud nädala, siis kaotame midagi asendamatut. Riietumine on vaid esimene samm selle piiri taasloomisel.
Ma ei looda, et massid järsku ärkavad ja hakkavad pintsakuid triikima. Olen liiga kaua selles maailmas olnud, et usku imedesse. Aga igaüks, kes seda loeb, saab teha oma valiku. Järgmine kord, kui lähed etendusele, võta viisteist minutit rohkem aega. Pane selga midagi, mis näitab, et see õhtu loeb sinu jaoks midagi.
See väike pingutus ei muuda maailma. Küll aga muudab see sinu õhtut. Ja mõnikord on just see piisav põhjus, et unustatud nauding taas üles leida ning endale lubada hetk, mis tundub tõeliselt eriline ja väärtuslik.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
