Eesti on tuntud kui mereriik, mille rannajoon on käänuline ja saarterohke. Kui küsida juhuslikult möödujalt, mitu saart Eestis on, vastab enamik tõenäoliselt “kaks suurt” – viidates Saaremaale ja Hiiumaale – või pakub mõne ümmarguse numbri, mis ei pruugi tegelikkusega kuigi palju kokku puutuda. See ei ole ka imestada, sest ametlik statistika on aastate jooksul muutunud, peegeldades nii teaduse arengut kui ka maapinna tõusu ja geograafiliste definitsioonide täpsustumist. Selles artiklis süveneme Eesti saarte saladustesse, selgitame, kuidas neid loendatakse ja miks number 2222 on muutunud Eesti geograafia üheks kõige kuulsamaks numbriks.
Eesti saarte arv: ametlik seis ja ajalooline taust
Aastaid valitses Eesti geograafias teatav segadus. Nõukogude ajal ja veel mõnda aega pärast taasiseseisvumist kõikusid andmed saarte arvu kohta tuhande ja poolteise tuhande vahel. Põhjus oli lihtne: puudus ühtne ja täpne metoodika selle kohta, mis ikkagi loeb “saareks”. Kas piisab sellest, et maapind on veest väljas? Või peab seal kasvama vähemalt üks puu? Või peab see olema püsivalt veest kõrgemal ka kõige kõrgema tõusu ajal?
Läbimurre toimus 21. sajandi esimesel kümnendil, mil Eesti Maa-amet võttis kasutusele kaasaegsed geoinfosüsteemid (GIS) ja satelliidiandmed. Tänu sellele suudeti Eesti rannik ja veekogud kaartidel palju täpsemalt digiteerida. 2010. aastate alguses jõudis Maa-amet lõpuks numbrini, mis on tänaseks muutunud üldtunnustatud tõeks: Eestis on 2222 saart. See number pole aga staatiline, vaid pigem dünaamiline andmekogum, mis vajab pidevat kontrollimist ja täpsustamist.
On oluline mõista, et see number 2222 ei hõlma ainult Läänemerd. See koondab endasse kõik saared, mis asuvad Eesti territooriumil, sealhulgas siseveekogudes nagu Peipsi järv ja Võrtsjärv. Kui rääkida ainult Läänemere saartest, siis on nende arv pisut väiksem, kuid endiselt muljetavaldav. See 2222 on justkui Eesti kui saarteriigi visiitkaart.
Kuidas saart defineeritakse?
Saare defineerimine võib tunduda lihtne – tükk maad, mis on igast küljest veega ümbritsetud –, kuid tegelikkuses on see geograafide ja kartograafide jaoks keeruline ülesanne. Eesti Maa-amet on seadnud teatud kriteeriumid, et eristada saari, laide ja rahne.
- Püsivus: Saareks loetakse maamoodustist, mis on veest ümbritsetud püsivalt, mitte ainult kõrge veeseisu ajal.
- Suurus: Üldiselt loetakse saareks sellist moodustist, millel on vähemalt teatav minimaalne pindala. Väga väikesed kivised moodustised, mis on vee all peaaegu kogu aeg, liigitatakse rahnudeks või madalateks.
- Kasvatus: Kuigi see ei ole peamine kriteerium, on paljudel Eesti saartel puitunud taimestik, mis aitab neid eristada ajutistest liivasettest.
Maa-ameti andmebaasi uuendatakse pidevalt, sest Eesti maapind tõuseb Läänemere rannikul kohati kiiremini kui meri ise. See tähendab, et endised rahud ja madalikud võivad aja jooksul muutuda laidudeks ja hiljem saarteks. Samuti võib tormide ja lainetuse toimel mõni väiksem laid hoopis kaduda. Seega on 2222 saare arv pigem hetkeseisu kirjeldus, mitte kivisse raiutud lõplik tõde.
Suured ja väikesed: saarte jaotus
Eesti saarte puhul on kõige silmatorkavam nende suuruse erinevus. Meil on tohutu kontrast hiiglaslike saarte ja imepisikeste, vaevu veepinnast kõrgemate laidude vahel.
Suursaared
Eesti kaks suurimat saart, Saaremaa ja Hiiumaa, moodustavad valdava osa Eesti saarte pindalast. Saaremaa oma 2673 ruutkilomeetriga ja Hiiumaa 989 ruutkilomeetriga on meie rahvuslikuks uhkuseks. Need ei ole lihtsalt maatükid vees, vaid piirkonnad, millel on oma unikaalne kultuur, murre ja majanduselu. Nende järel tulevad suuruselt Muhu, Vormsi ja Kihnu. Need viis on ka need, kus on püsiasustus ja tihe ühendus mandriga.
Laiud ja rahud
Ülejäänud 2217 saart on enamasti väikesed, asustamata ja looduskaitse all. Need on sageli pesitsuspaigad tuhandetele rändlindudele ja hüljeste lesilad. Paljud neist laidudest on inimtegevusest puutumatud ja neile minek on tihti keelatud just lindude pesitsusajal. Need väikesaared on Eesti looduse mitmekesisuse säilitamiseks kriitilise tähtsusega, pakkudes varjupaika liikidele, kes mandril elada ei suuda.
Kuidas maapinna tõus mõjutab saarte arvu
Eesti geograafiat kujundab pidevalt toimuv maakerge. Pärast viimast jääaega vabanenud maakoor tõuseb endiselt, eriti Lääne-Eestis ja saartel. See tähendab, et rannajoon muutub pidevalt. Aastakümnete jooksul kerkib rannikupiirkondades maapind mitu millimeetrit aastas.
See looduslik protsess on otseses seoses saarte arvu suurenemisega. Koht, mis oli 50 aastat tagasi madalik, võib täna olla laid, kus kasvab juba rohi. See on ka põhjus, miks saarte täpne arv on aja jooksul muutunud ja miks teadlased peavad andmeid pidevalt korrigeerima. Me oleme tunnistajateks “uute” saarte tekkimisele ajaloolises ajaskaalas. See protsess on Eestis hästi jälgitav, eriti Vormsi ja Hiiumaa vahelistel aladel.
Inimene ja saared: elukohtade kadumine ja taastumine
Ajalooliselt oli Eesti saartel palju rohkem püsiasustust kui tänapäeval. Paljudel väikestel laidudel elasid kaluriperekonnad, kes sõltusid merest. Nõukogude ajal, eriti piiritsooni kehtestamisega, sunniti paljud saared elanikest tühjaks, mis viis paljude kultuurilooliselt oluliste paikade hääbumiseni.
Tänapäeval näeme teist suundumust. Inimesed otsivad üha enam rahu ja looduslähedust. Kuigi enamikule väikesaartele elama kolida ei saa, on huvi saareelu vastu suurenenud. Samas on saarte püsiasustus keeruline väljakutse – logistika, teenuste kättesaadavus ja ilmastikuolud nõuavad elanikelt erilist visadust. Seetõttu on püsiasustusega saarte arv Eestis püsinud üsna stabiilsena, kuid nende elanike arv võib hooajaliselt suuresti kõikuda.
Korduma kippuvad küsimused
Miks on saarte arv Eestis 2222?
See number tuleneb Eesti Maa-ameti andmebaasist, mis koondab kõik Läänemere ja siseveekogude saared, mis vastavad geograafilise saare kriteeriumitele. See on ametlik statistika, mida uuendatakse vastavalt uutele mõõtmistele ja maapinna kerkimisest tingitud muutustele.
Kas Eesti saarte arv muutub ajas?
Jah, Eesti saarte arv on dünaamiline. Maapinna tõusu tõttu võib rannikualadel tekkida uusi laidusid ja saari, samas kui tormide ja erosiooni tõttu võivad mõned väga väikesed ja madalad laiud kaduda või vee alla jääda.
Milline saar on Eesti suurim?
Eesti suurim saar on Saaremaa, mille pindala on 2673 ruutkilomeetrit. See on ühtlasi üks Läänemere tähtsamaid ja suuremaid saari.
Kas kõigile Eesti saartele pääseb ligi?
Ei, kõigile saartele ei pääse ligi. Paljud väikesaared on eraomanduses, piirivalve aladel või rangelt kaitstavad looduskaitsealad, kus inimtegevus on pesitsusajal või aastaringselt keelatud. Külastada tohib vaid neid saari, millel on avalik ligipääs või kuhu korraldatakse ekskursioone.
Kas siseveekogude saared loetakse ka Eesti saarte hulka?
Jah, Eesti saarte loendisse 2222 on arvestatud ka Eesti siseveekogudes, näiteks Peipsi järves ja Võrtsjärves asuvad saared.
Saarte roll Eesti ökoloogilises süsteemis
Saared ei ole pelgalt geograafilised punktid kaardil, vaid need on äärmiselt tundlikud ja olulised ökosüsteemid. Eesti saared, eriti Lääne-Eesti saarestik, asuvad tähtsal linnurändeteel. See tähendab, et kevadel ja sügisel on saared puhkepunktideks kümnetele tuhandetele lindudele.
Lisaks on saared koduks paljudele haruldastele taimeliikidele, mis on kohanenud mereäärse soolase õhu ja vaese mullastikuga. Saarte eraldatus on aidanud säilitada nende looduslikku puutumatust. Näiteks on hülged saarte läheduses asuvatel rahudel leidnud turvalise koha poegimiseks ja puhkamiseks. Inimene on siin sageli vaid külaline, kellel on kohustus loodust austada ja mitte sekkuda.
Kliimamuutused toovad saartele uusi väljakutseid. Tõusev meretase ja sagedasemad tormid võivad ohustada madalamaid saari ja laiude koosseisu. Teisalt tasakaalustab seda osaliselt maapinna tõus, kuid teadlased jälgivad murelikult, milline saab olema pikaajaline mõju nendele habrastele elupaikadele. Saarte kaitsmine ja nende biodiversiteedi säilitamine on Eesti kui mereriigi üheks olulisemaks keskkonnaalaseks ülesandeks.
